Üks esimesi Tallinna suurimasse linnaossa Lasnamäele ehitatud maju asub aadressil Punane 21, selle värvikat minevikku ei paljasta esmapilgul miski.
Siit algas Lasnamäe
17. veebruar 2013, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Punane tänav kulgeb sellest 1973. aastal ehitatud üheksakorruselisest, kaheksa paraadna ja 288 korteriga elamust tegelikult päris kaugelt mööda – Punane 21 asub hoopis lähemal Pae tänavale.
Sestap on võõrastel sealseid elanikke ikka raske leida olnud, pealegi asub see tohutu suur kortermaja teiste sarnaste rägastikus, kui muust arhitektuurist eristuvad vene lasteaed ja vene kool välja arvata. Mistõttu on üsna kummaline ette kujutada, et 40 aastat tagasi ei paistnud akendest mitte teised aknad, vaid taamal laiuv sügavsinine meri, lauluväljak ja laulukaar.
Lapsepõlv lõhkamise saatel
Postimehe peatoimetaja Merit Kopli oli nelja-aastane, kui pere – arvatavasti tänu sellele, et isa töötas suure tehase peadirektorina – Lasnamäe esimesse mikrorajooni kolis.
Korter oli neljaliikmelisele perekonnale eraldatud just sellessamas Punase tänava vastvalminud elamus. Läheduses oli valmis saanud veel vaid paar uut suurt maja ning viienda korruse aknast paistis laulukaar kenasti kätte.
«Ümberringi olid põllud ja väikesed talud, näha oli kukkesid, kanu, lehmi ja sigu, kes maja lähedal ringi jooksid,» meenutab Kopli. Jalgrattaga sõitis ta mööda külavaheteid tihti mereni, kahel pool teed laiumas hunnitu heinamaa.
Hiiglaslikku korrusmaja ümbritsev külaidüll hakkas aga kiiresti kaduma ning aastaid elasid Punase tänava elanikud justkui sõjaolukorras – päevast päeva käis läheduses lõhkamine.
Et uusi maju juurde ehitada, tuli ju paest pinnast ette valmistada, ning kui asi ikka väga tõsiseks muutus, evakueeriti ka kõik majaelanikud. «Aga enamasti ei viitsitud seda teha ja siis terve maja värises hommikul, päeval ja õhtul. Eriti hulluks läks siis, kui asuti ehitama Lasnamäe kanalit, kuhu plaaniti rajada kiirtrammiteed. Lapsepõlvest ongi meelde jäänud heinamaad ja kohutav paugutamine,» muheleb Kopli.
Tohutu suure kortermaja põhiliseks huviväärsuseks olid aga sinna kolinud inimesed, kes moodustasid otsekui läbilõike kuuendikust planeedist. Vähe sellest, et elanikke oli saabunud kõigist nõukogudemaa viieteistkümnest liiduvabariigist, hulgaliselt leidus ka päris väikeste rahvuste esindajaid.
Ainuüksi selles trepikojas, kus elas Meriti pere, oli rahvusi kokku neliteist – teiste hulgas kasahhid, kirgiisid, tadžikid, usbekid, grusiinid, puudusid vaid lätlased ja leedulased. Aga mis rahvusest keegi ka polnud, üksteiselt soola ja tikkude laenamine oli saanud rahvaid ühendavaks traditsiooniks.
«Samas oli igaüks toonud majja oma rahvuslikke kombeid ning üldiselt tundus, et elu on üks suur pidu. Kes pidutses katusel, kes maja ees, tihti oli näha lõunapoolsetest vabariikidest saabunud külalisi,» räägib Kopli.
Ekstsentrilised majaelanikud
Lisaks kirevale seltsielule leidus majas ka värvikaid, et mitte öelda ekstsentrilisi kujusid. Nuhk Veera teenis oma hüüdnime tänu sellele, et mutt passis päevade viisi aknal ja oli kõigi elanike eluga alati kursis. Vahest isegi rohkem kui nad ise.
Pimedaks Iivaniks kutsuti härrat, kes oli ühest silmast pime, Lits Ira oli aga välja teeninud langenud naise kuulsuse. Kaheksandal korrusel elas üks tihti pudelipõhja kiikav eesti mees, keda majarahvas Sita-Aaduks kutsus ja kes aeg-ajalt enesetappu sooritada ähvardas. Kaks korda hüppas aknast alla ja jäi ellu – oli ju maandumispaigaks värskelt haritud lillepeenar –, kolmandal katsel aga saigi oma tahtmise.
Ühes korteris elas mees, kes tavatses korraldada tulekahjusid. Tuletõrje käis kohal koguni üksteist korda, ja kaos tekkis ikka ühest ja samast – mees pani lihakäntsaka ahju küpsema ja suikus ise unne, nii et järjekordne väljakannatamatu kõrbelõhn koridoris muutus rutiiniks.
«Ükskord käis isegi Mati Nuude tuld kustutamas,» mainib Merit Kopli. Tuletõrjujatel oli tihti asja ka ühte teise trepikotta, sest sealsel elanikul oli kombeks teha lõket lausa põrandale.
Viiendal korrusel elas ka üks ilmselt vaimse puudega mees, kelle ema teda korteris püsima sundis, kes aga sealt ikkagi vahel välja pääses ja siis lapsi kirvega taga ajas. Nii hoiatatigi viimaseid alati, et trepist tuleb kiiresti alla tulla ja mitte jääda kauaks lifti ootama.
Täpselt Meriti pere korteri all elas aga üks kõrge sõjaväelane, kes kõigil, nii tähtsatel kui ka vähem tähtsatel Nõukogude tähtpäevadel, isegi kosmonautikapäeva varahommikul rõdule punase lipu heiskas ning sinna tassitud vanamoodsatest kõlaritest Nõukogude Liidu hümni lasi.
Eriti agressiivseks ja aktiivseks muutus mees 80ndate lõpul, mil õhus oli tunda rahvuslikku ärkamist ja vabaduse tuult ning eestlased lauldes Lasnamäe peatamist nõudsid. Siis hakkas punalipp lehvima ja hümni kostma lausa iga päev.
Enamasti jõlkusid trepikodade ees vene kambad ning rahvuse pinnalt alanud kaklustes tuli ka Meritil algklassides käies ühtepuhku osaleda. Vahel ei julgenud hästi isegi koju minna.
90ndate alguseks olid aga pahad poisid suureks saanud, ja kes just kinni ei istunud või surnud polnud, jõlkus maja ees endistviisi edasi. Kui keegi julges hakata koju naasva tütarlapse ees rusikaid vibutama, leidus seltskonnas alati keegi, kes ütles, et teda ei maksa puutuda: «Eta naša!»
Mugav ja vaikne elu
Nüüdki, paarkümmend aastat hiljem on Merit Kopli käinud oma lapsepõlvekodu ümber jalutamas. Maja näeb üsna kobe välja, ehkki omal ajal polnud rõdude kinniehitamine kombeks; kadunud on ka hulkuvate kasside ja koerte hordid.
Ja kui varem oli maja ees piisavalt ruumi, kus isegi luksusauto staatuses olnud Volgasid parkida, siis nüüd on majaesine kuidagi kokku kuivanud ning ei saagi aru, kus elanikud oma neljarattalisi hoiavad. Aga ehk ongi neid vähe, sest kesklinna saab ju bussiga – juhul, kui pole ummikuid – seitsme minutiga.
Üldiselt on siin aga kõik käe-jala juures: selvepesula, hambaravi, mitu baari, pangakontorid, Pae turuhoone ja kaubatänav, kust saab osta nii ilmetuid seitsmeeuroseid öösärke kui ka kalleid juveele. Kalapood on Tallinna kohta üllatavalt suure valikuga ning maja kõrval haljasalal saadavad päevi õhtusse uskumatult rasvaseks toidetud pardid.
Lõunatunnil tuleb poetretilt majaelanik Alla, kes perenime enda teada jätab. Kaht poekompsu tassiv keskealine naine ütleb, et majas on endiselt esindatud rikkalik rahvuste palett, ent oma trepikojast loeb ta neid kokku vaid neli. «Teistes trepikodades on ka palju lõunamaalasi, aga nendel ma vahet ei tee,» ütleb ta vabandavalt. Majas tervikuna on siiski enamikus esindatud venelased ning pensioniealised.
«Mul võttis selle kandiga harjumine kaua aega,» tunnistab endine Kadrioru elanik Alla. «Nüüd aga on tunne, et olen siin kogu aeg elanud. Elu on rahulik ja naabrid toredad, ainus koht, kust vahel kõvemaid hääli kostab, on lähedal asuv kohvik Ventura.»
Lähedal asuvalt mänguväljakult tütre Meribeliga kelgutamast tulnud noor ema Anu Ting on siin elanud viimased viisteist aastat. Kuigi oma teise korruse korterist pole tal lootustki merd või lauluväljakut näha, on viimase olemasolu suvel küll tunda – kontsertide ajal kostab tümpsu Punase tänavani välja, eriti kui tuul juhtub sealtpoolt olema.
«Mõni ütleb küll, et Lasnamäe, see on midagi õudset, aga mina olen harjunud. Kui sa ikka iga pätti ja narkarit nägupidi tead, siis mis neist ikka karta,» leiab Anu Ting.
Ja kui veel mõne hea aasta eest tegutses Pae tänava kandis kuulus pommionu, siis nüüd on see nagu halb unenägu. «Praegu on rahulik, see pommipanija, kes elas kõrvalmajas, pandi ju kinni,» sõnab Ting.
«Mulle siin meeldib, ma ei virise ega nurise. Ühistu on tegus – trepikoda koristatakse pidevalt, rõdusid uuendatakse, katust remonditakse, maja soojustatakse. Mina küll endale Viimsisse elamut soetada ei taha. Mõelge, kui kaua nad sealt iga päev linna sõidavad!»
Lasnamäe ja Pae asum
Asukoht: Lasnamäe on Tallinna linnaosa, mis asub Lasnamäe kõrgendikul mõlemal pool Tallinna-Peterburi maanteed ja lõuna pool Vana-Narva maanteed. Piirneb Pirita ja Kesklinna linnaosaga.
Lasnamäe jaguneb 17 asumiks, üks nendest on ka Pae asum, millest siinses kirjatükis juttu
Pindala: 27,41 ruutkilomeetrit.
Kortermaju: 650, kuid kõiki plaanitud elamurajoone ei jõutudki valmis ehitada.
Rahvaarv: 1. veebruari 2013. aasta seisuga elab Lasnamäel 117 087 inimest; Pae asumis elas 1. juunil 2012. aastal 13 771 inimest. 2011. aasta rahvaloenduse andmeil on eestlasi Lasnamäel 29,44 protsenti.
Ajaloost: vanimad inimtegevuse jäljed on leitud Iru linnamäelt nöörkeraamika kultuuriga seotud ajast, kindlustatud asulad tekkisid nooremal pronksiajal, mille keskuseks oli Iru linnus.
Huvitavat: Lasnamäed on varem kutsutud ka Lakederbergeks, Lakederbergiks või Lakeden Bergheks, eestistatult Lageda mäeks.
Allikad: Lasnamäe linnaosa
kodulehekülg, Vikipeedia
Varem rubriigis ilmunud lood
Maakri asumist, 6. oktoober
Pirita TOPi ümbrusest, 20. oktoober
Kopli liinidest, 3. november
Tartu Karlova linnaosast,
12. november
Tallinna tänavast Tallinnas,
24. november
Peedu asumist, 12. jaanuar
Raua tänavast Tallinnas,
2. veebruar
Lasnamäe meenutas Saaremaad
Lasnamäe on tegelikult väga ammu asustatud paik. Esimesed leiud siinsest inimtegevusest, näiteks nöörijäljenditega kaunistatud savinõude tükid, pärinevad lausa kolmanda aastatuhande teisest poolest enne Kristust, ning ei maksa unustada, et ka 1343. aasta Jüriöö ülestõus sai alguse just siin süüdatud lõkkest. Eestistatult kandis see koht nime Lageda mägi.
Arhitektuuriajaloolane Robert Nerman ütleb, et veel läinud sajandi 20ndatel asusid praeguse magala alal eri suuruse (ja jõukusega) rendikrundid ning praeguse Punase tänava lähedal võisid laiuda paekivikarjäärid. Paekivi pealmised kihid, mis ei sobinud lubjaks ega muuks ehitusmaterjaliks, kõlbasid aga suurepäraselt piirdeaedade tegemiseks.
«Eestiaegsetelt õhufotodelt võib näha, et toonane Lasnamäe meenutas natuke Saaremaa maastikku, aedadeks olid aga postide vahele lapiti laotud paeplaadid. Need olid väga omapärased,» märgib Nerman. «Majad ise olid enamasti aga väikesed, tõeliste talude mõõtu need välja ei andnud ja 1939. aasta talude loendis need taludena kirjas ei olnud. Seevastu olid maalapid suured.»
Esimesi kortermaju hakati Lasnamäele katsetuste korras ehitama juba 60ndatel ning Nermani sõnul võib siin leida sarnasust Mustamäe ehitamisega – kohalikele elanikele pakuti oma senistest kodudest lahkumise kompenseerimiseks kas raha või asenduskorterit.
Väga aktiivselt hakati Lasnamäele kortermaju ehitama 70ndate lõpul ning nüüdseks on neid seal koguni 650.