Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar kirjutab oma raamatus «Tõde Eestist», et käesoleval aastal võime täiesti ootamatult avastada, et Eesti tänavatel on 200 000 töövõimelist ja tööd otsivat inimest, kellest 100 000 on oma laenudega tõsiselt hädas.
«Mida me siis teeme kõigi nende inimestega, kellest oleks tegelikult Eesti majanduse arendamiseks palju kasu? Suuname ümberõppele. Mida neile õpetada? Milline näeb välja majandus siis, kui need 200 000 inimest on uue eriala omandanud? Kas siis ei selgu, et omandati äkki vale eriala?» küsib Savisaar.
Ta väidab, et tegelikult on Eesti majandus oma tööpuuduse probleemiga jõudnud täpselt sellisesse olukorda, kus puudub hea lahendus. «Kui pank laenab ettevõttele raha ja ettevõte mnuutub maksejõuetuks, siis pank võib oma raha tagasisaamiseks ettevõtte üle võtta ja ise selle tööle panna. Kas see võiks kehtida ka töö kaotanud füüsilisest isikust laenuvõtjate korral, et võlausaldaja paneb nad lihtsalt tööga raha tasa teenima? Kes tahab aga tööle rakendada neid, kes võlgu pole ja tasa teenima ei pea? Riik?
Edasist arengusuunda näitavad valitsuse kavatsused avaliku teenistuse reformimisel. Eesmärgiks on ametnike põhimassilt (umbes 25 000 ametnikku ja veel 100 000 õpetajat, päästjat jne) võtta seninegi sotsiaalne kaitse, alandades sellega nende palka ja muid hüvesid. Pärast selle seaduse vastuvõtmist saab ka avalikus sektoris hakata inimesi vallandama samuti nagu erasektoris – sms-iga. Retooriliselt räägib valitsus peamiselt kokkuhoiust avalikus sektoris, tegelikult on seaduse muutmise taga aga erasektori surve, kes soovib riigilt saada kätte kvalifitseeritud tööjõudu erasektori hinnaga,» kirjutab Savisaar.
Ta lisab, et õigluse maksmapanemise üle rõõmustavad madala palga saajad ei taba ära seda, et selle protsessiga alanevad veelgi kogu erasektori palgad.