Tallinna linnavalitsus on nagu tüüpiline Ladina-Ameerika seebiooper, kus kesine süžee püütakse kompenseerida paksu meigikihi alla mattunud silikoonrindadega latiinonäitsikutega, kirjutab Tallinna linnavolikogu revisjonkomisjoni esimees Madis Kübar (IRL).
Selles mõttes ei erine Tallinna linnavalitsus keskmisest ladina seebikast kuigi palju, olgugi et meigi ja ilukirurgia asemel on abivahenditeks propaganda ja demagoogia, millega proovitakse imekspandava järjepidevusega tähelepanu linna vajakajäämistest kõrvale juhtida.
Tähtis pole sisuline, vaid ikka näiline, sest kes see ikka jõuab alati sisusse nii väga süüvida.. Eriti kui fassaad on nii toretsev ja edev.
Liikudes kuumast Lõuna-Ameerikast tagasi külma Eestisse, tahaks järgnevalt teha väikese pilguheidu järgmise aasta Tallinna linnaeelarvele, mis on äraütlemata edev. Ja põhjust selliseks priiskavaks edevuseks on loomulikult küllaga, sest 20. oktoobril 2013 toimuvad ju kohalike omavalitsuse valimised, mille tarbeks on vaja linnajuhtidel särada kui säraküünal.
Selleks on Tallinna meedia ja propagandakulud kasvanud järsult. Tuleva aasta eelarves on ette nähtud ligi 3 miljonit eurot Tallinna TV käigushoidmiseks ja 2 miljonit eurot linna avalikele suhete tarbeks. Viimane neist tõuseb võrreldes tänavuse aastaga tervelt 28 protsenti. See teeb kokku ca 5 miljonit eurot edevusvajaduse maandamiseks.
Samal ajal eraldab linnavalitsus lasteaedade remondiks 4,6 miljonit eurot. Jääb mulje, et pikka aega alarahastatud lasteaedade investeeringuid tõsteti kiiruga vaid selleks, et Savisaar saaks valimiseelsetes debattides tõdeda, et Tallinna linna prioriteediks on lapsed – vaadake eelarvet, kui ei usu!
Ühekordse rahasüstiga, mis jääb muide mahult alla linna propagandakuludele, aastaid alarahastatuse all vaevelnud lasteaedade olukorda ei paranda. Küll aga saab Savisaar enne valimisi öelda, et lasteaedade alarahastamine on pseudoprobleem, sest nagu linnapea eelarve tutvustamisel ütles, on «järgmise aasta eelarve laste nägu.»
Vaatamata märgatavast (ühe)kordsest finantsvahendite tõusust lasteaedade remondiks, on see summa siiski üle kahe korra väiksem, kui näiteks 2008. aasta linnaeelarves selleks ette nähtud oli.
Kindlasti saab enne valimisi linnavalitsuse üheks lemmikteemaks tasuta ühistransport. Kõige suurem vale selle projekti juures on sõna «tasuta.» Piletitulu kaotamisega jääb linn ilma hinnanguliselt 12,5 miljonist eurost, mis peab tulema teiste eelarveridade pealt.
Samuti on tänaseks selge, et vastupidiselt linnavalitsuse lubadusele, kaotab tasuta sõidu arvelt ühistranspordi kvaliteet. Ainuüksi uutesse trollidesse oleks vaja lähiaastatel investeerida ligi 30 miljonit eurot, kuid kuna seda raha kuskilt võtta pole, on tõenäoliselt tulemuseks hõredamad sõidugraafikud ja liinide sulgemine.
Üks linna kasutatavamaid trolliliine nr 2 suleti detsembrist ja asendati bussidega, sest väljavahetamist vajavate trollide asendamine käib linnale üle jõu.
Lisaks on praegu volikogus menetluses ka tasulise parkimise korra muutmine, millega tõuseb mitmes kesklinna piirkonnas parkimistasu üle 100 protsendi. Võrdluseks võib välja tuua, et naaberpealinnas Helsingis on parkimistasud ligi 10 protsenti madalamad.
Siinkohal tekib linnavalitsuse prioriteetide ees uus dilemma. IRLi fraktsioon on esitanud linnavolikogus korduvalt linnavalitsusele eelnõu taasalustada ööbusside projektiga. Tasuta ühistranspordi kõrval oleks selle kulu köömes – umbes 25 000 eurot aastas. Linnavalitsuse seisukoht on, et selleks pole piisavalt rahalisi vahendeid, kuna prioriteediks on seatud päevased väljumised. Tasuta ühistransport kulutab 500 (sic!) korda rohkem raha ja ometi selleks vahendeid leiti.
Teede ja tänavate investeeringuteks ning korrashoiuks eraldatud summad langevad. See tähendab linlaste jaoks auklikke ja joonimata tänavaid ka järgmisel aastal. Aasta jooksul võtab linn tõenäoliselt uue hiigellaenu ning oleme jälle ligilähedal maksimaalsele lubatud võlakoormusele. Tänane linnavalitsus pole näidanud üles soovi riigi eeskujul viljeleda konservatiivset eelarvepoliitikat. Sellistest teemadest loomulikult linnameedia vaikib.
Ei tahaks ainult kritiseerida. Positiivse poole pealt võib tuua välja investeerimisprojektideks eraldatud summade suurenemise võrreldes eelmise aastaga. Ometi ei saa mainimata jätta, et võrreldes 2007. aastaga, mil Savisaar sai Tallinna linnapeaks, on linna investeerimistegevus vähenenud 84 miljonilt 67,9 miljonini.
Ja ometi kerkib linna investeerimisplaane vaadates küsimus, kas tõesti vajab linn munitsipaalgolfiväljakut? Tondirabale see-eest kerkib kaasaegne jäähall. Lisaks on oma olemuselt tervitatav projekt «Igale lasteaiale uus mänguväljak» ning alustatakse täiesti uue lasteaia ehitusega ning remonditud saab päris mitu kooli. Loodetavasti leevendab see pisutki tänast olukorda.
Kokkuvõttes võib aga öelda, et keskerakondlik linnavalitsus plaanib kolme aasta tegemata tööd hoogtöö korras korvata ühe aastaga ning on lubanud ja loodab parandada haridusasutuste ja teede olukorda 20-aastase laenuga Euroopa Investeerimispangalt summas 66,8 miljonit eurot.
See aga tähendab selgelt elamist tuleviku arvelt. Kõik laenud tuleb varem või hiljem tagasi maksta. Vahendid, mis kuluvad laenu teenindamiseks, tuleks kasutada sihtotstarbelisemalt. Tänane võlg tuleb homsete lasteaiakohtade, remontimata koolimajade, ülejäänud linnatänavate remondi ja tänavavalgustuse arvelt.