Viisakates kampsunites poisid silkavad mööda koridore ja treppe. Mänguhoo peatab vaid järjekordne kutse klassi või mureliku vanema manitsused. Ei paista pinget ega stressi. Tallinna Prantsuse lütseumis toimuvad sisseastumiskatsed esimesse klassi.
Esimesse klassi astujatel katsed konte ei murdnud
6. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On laupäev. Lütseumi koridoride seinu katvate impressionistlike maalide kõrval istuvad pinkidel ja aknalaudadel emad-isad. Nad ootavad oma matemaatikatarkusi näitavaid võsukesi, kes peaks iga hetk klassiruumist väljuma.
Lõpeb järjekordne katse ja peagi algab uus. Täna proovivad poisid, homme tüdrukud.
Etteütluse ja matemaatikaga on asjad ühel pool. Ees ootab lugemine. «Ei olnud raske,» võtab Lauri Mattias Läänesaar üleelatu kokku. Veel mõned minutid ja poiss kutsutakse peagi uuesti klassi.
«Lugeda oskan juba ammu,» kinnitab Lauri, kes ei paista värske katsumuse ees vähimatki hirmu või ärevust tundvat. «Arvan, et koolis on tore,» sõnab hakkamist täis poiss.
Lugemisega sina peal
Kuigi tugevasse kooli pääsevad vaid vähesed, sest konkurss on kolm-neli last ühele kohale, tundub õhkkond vaba. Lõbusas tujus poisid ei tunne avara koolimaja ega klassiruumide uste taga toimuvate katsete ees märgatavat aukartust. Ühed jooksevad ringi, teised mängivad, kolmandad loevad raamatuid.
Mida mängueas lastelt siis nõutakse? ««Kilu ujub meres», «Lumi on valge», «Tibu on õues», «Muri ei ole kuri»,» meenutab Georg Raimond Õunap lauseid, mida õpetaja etteütlemise peale tuli kirja panna.
Ka Georgi sõnul olid lühikesed laused lihtsad, sest lugemisega on ta juba mõnda aega sina peal. Nii on koolieelikul läbi võetud «Onu Volgi värsiaabits» ja «Jussikese seitse sõpra».
Üks konkursi eduka sooritamise eeldusi on see, et laps loeb lasteraamatuid ja kirjutab iga päev lühikese etteütluse. Ligi kümnest küsitletud lapsevanemast väidavad kõik, et lapsed olid enne katsetele tulekut käinud eelkoolis.
Kodus vaid vene keelt kõnelev Kirill Šilenok sirvib kooli raamatukogus laste teatmeteoseid. «Kerge oli,» lausub ta hajameelselt ega lase ennast tüütust küsijast segada. «Etteütlus oli lihtsam kui matemaatika.»
Kirilli ema Svetlana Šilenoki sõnul käis poiss küll eelkoolis, ent lisaks loevad nad kodus koos palju raamatuid. Et emakeelena vene keelt kõnelev poiss oleks eestlastest eakaaslaste seas konkurentsivõimeline, pidi ta lisaks võtma tunde eraõpetaja juures.
Kirill jätab paksud raamatud lauale ning tema meeli köidab huvitav lelu – meie fotograafi fotoaparaat. Natuke tirimist, keeramist ja lükkamist – keeruline asi muutub üha põnevamaks ja huvi aina kasvab. Kes teab, võib-olla kohtusime tulevase fotograafi või inseneriga?
Muistsete loomade ja legendide vastu huvi tundev Oskar Johannes Fromm leiab hetke aega, et maha istuda ja paar sõna vahetada. Tema sõnul on katsed olnud siiani kerged.
Meist vasakul avaneb klassiuks ja välja astub õpetaja. «Kui ma ütlen nime, siis tulge minu juurde,» lausub õpetaja, loeb paberilt seitsme lapse nimed, keda ootab lugemine, ja rahustab närveerivaid vanemaid. «Emad-isad, teie olge roosad ja rahulikud, kõik läheb hästi.»
Klassiruumi silganud Oskari ema Irja Rae sõnul võtab poiss katseid rahulikult. «Me pole kodus rõhutanud, et tegemist on tähtsate katsetega,» selgitab ta. «Ta arvab, et tuli siia esinema ja oma oskusi näitama.»
Ümbritseva tajumine
Mida küsitakse matemaatikas, lugemises või mis lausetest koosneb etteütlus, ei tea täpselt isegi Prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi. Lisaks hinnatakse lapse silmaringi – ta peab teadma oma nime, vanust, elukohta, tundma aastaaegu ja teda ümbritsevat maailma.
Esimesse klassi astumise katseid peab Leesi vajalikuks. «Ma soovin, et lapsevanemad töötaksid rohkem oma lapsega, mitte et laps saab ainult seda, mida ühiskond pakub, sest meil toimub ju igasuguseid asju,» lausub ta.
«Mida rohkem lapsevanem oma lapsele aega pühendab, seda kasulikum on see kogu ühiskonnale. Isad-emad peavad nägema, kui raske on last arvutama ja lugema õpetada,» lisab koolijuht.
Leesi sõnul toimuvad sisseastumised tüdrukutele ja poistele eraldi päevadel ruumipuuduse tõttu, ent ka pedagoogilistel kaalutlustel.
«Poisid on selles eas nii füüsiliselt kui vaimselt aeglasema arenguga,» räägib direktor, lisades, et tema hinnangul oleks ideaalne, kui esimesse klassi võetaks seitsmeaastased tüdrukud ning kaheksa-aastased poisid.
Prantsuse lütseumi võetakse 32 poissi ja 32 tüdrukut. Kes sõelast läbi pääsesid, selgub aprillikuu jooksul.